VÄLJAK

Trafalgari väljak on kell 4 hommikul inimestest hüljatud, aga aastal 1913 võitlesid seal sufražetid enda õiguste eest. Tiananmeni lagedal platsil tegi sama keegi, kelle nime me mitte kunagi ei kuule. Kui Tšehhi Vabariik võitis Nõukogude Liidu jäähokikoondist, siis Wenceslase väljakul inimesi ei olnud, aga tund hiljem oli seal 150 000 joovastunud fänni.

Läbi vaidluse ja konflikti, läbi leppimiste ja rõõmu, joonistab linn end ise valmis. Aga ehituste keskele, inimmassidele nii hüüumärgiks, komaks kui ka punktiks tekib alati ka väljak. Väljak, mis on tühi niikaua, kuni ta enam ei ole. Siia kogunevad laadad ja turud. Siit tiritakse läbi segaduses turistid, üle selle väljaku kannavad neli kurba meest kirstu, sest loomulikult on lähedal ka kirik või mošee. Siin peetakse see kirgiküttev kõne, mis viskab terve riigi revolutsioonikeerisesse nagu tõrviku pimedusse.

Mis on võimalik Times Square’il? Kremli Punasel väljakul? Mida on näinud Veneetsia Püha Markuse väljak? Mis juhtub Paide keskväljakul?

Kõik viis etendust müüdi välja.